Ma ei saa seda kommunikatsiooni vormi siia pistmata jätta.
Kommunikatsioon paremale töökvaliteedile, paremale tööjõule ja millele kõigele veel. Lubage esitleda cv online!
Paratamatult hakkan mõtlema, mis paneb üht tööandja alluvat (ega see tööandja ju tavaliselt pole, kes värbab, ikka keegi teine) postitama sellist kuulutust!?
Kui see kuulutus on algupäraselt plaanitud inglise keelsena, et ka venekeelne elanikkond asu saaks, siis on see ju igati tervitatav. Aga no sellest siin ei saa ju aru.
Või on eesmärk nö üles puššida või haipida oma firmat, lootes seeläbi saada kvalifitseeritum tööjõud!? (Muidugi, nad ju ka mainivad, et kui ei kvalifitseeru, siis ära kirjuta.)
Sellisel juhul on nad ju ka läbi kukkunud.
Miks nad seda teevad? Saadavad välja sellise info oma ettevõttest!
Tuesday, November 26, 2013
Monday, November 25, 2013
Ahelreaktsioon
Mida teevad inimesed öösel, voodis vedeledes, vaadates aknast möödavuravaid taksosid?
Õige, mõtlevad millest blogida!
Lasin peast läbi mitu teemat, mis uudistest viimastel päevadel läbi käinud on ja peale Maxima tragöödia, muud pähe ei kolksatanudki. Sellest pole ju midagi blogida? Või on? Siiski on!
Ma ei hakka siinkohal välja tooma, mis juhtus, millal ja kellega, seda me teame kõik juba isegi.
Ma tahaksin keskenduda suuremale pildile selle tragöödia ümber. On otsus, tegu, tagajärg ja tulem või siinkohal karistus.
Otsustati ehitada, ehitatigi, lagunes ja nüüd otsitakse süüdlast. Inimeseda tahavad karistust, avalikku poomist! Meie humaanne ja eetiline ühiskond ei luba enam turuplatsil võlla tõmmata ja käsi maha raiuda, aga ülekantud tähenduses "poomise" järgi just praegu ühiskond karjub. KES on süüdi!?
Lugedes tänast Postimehes ilmunud artiklit olin ma veel rohkem kindel oma öises blogi-idees.
Hakkame pildistama hetki!
Me tarbime, me vajame või vähemalt meile tundub, et me vajame. Majandusteoreetikud ütlevad, et ühiskonnas on pidev nappus ning inimeste vajadused on piiramatud. Tarbimine sünnitab tarbimist. Me ostame kingad ja siis on vaja kingamääret. Me ostame küünlajala ja siis on vaja küünalt, me ostame auto ja siis on vaja kütust ja mõnel võibolla ka tähekestega Onu Sam`i sümboliga lõhnakuusekest.
Me näeme kuidas Jamie Oliver eksootilisi toite pannil ringi keerutab, ning meil on kõiki neid koostisosi kohe tarvis. Ühesõnaga meil tekib vajadus. Ja vajadus vajab rahuldamist, seega me suundume poodi, paberilipik ostunimekirjaga näpuvahel.
Aga me oleme mugavad, see pood peab olema nii lähedal kui võimalik, kui ma peaksin Kesklinnast Viimsisse toidupoodi sõitma, siis ma tõenäoliselt loobuksin, ning kauplusel jääks kasum saamata. Seda ei saa nad ometigi lubada.
Seega nad ehitavad poode, et rahuldada meie piiramatuid vajadusi. Need poed peavad olema meil vaateraadiuses, ning sealt peab saama kõike! Kui ma enda maitsele sobivat pestokastet ei saa siis on tegemist ikka üsna mõttetu kauplusega, eksole.
Lapsepõlvest mäletan poodi, kus oli rätikuga tädi letitaga ning müüs tuubis marmelaadi ja "Kellukese" limonaadi. Jooksis järjekorra pärast jalad rakku.
Nüüd on meil vaja parkimisplatsi, autokohaga uksele võimalikult lähedale, vaatamata asjaolule, et käruga võib poest kogu kaubaga välja vurada. Ikka tahame lähemale! Sisse peab ju omal jalal jalutama!
Oluline on saada ühest poest kõike. Seega on meil hüpermarketid. Meil on võimalik osta ühe ostukorraga, raamat, Lego, vorst, veekeetja, klaasipesuvedelik autole, kruvikeeraja, uus dvd, seep, huulepulk, kondoomid, valmisküpsetatud kana, piim ja vein ja uued saapad.
Aga miks ma mitte, kus nõudlust, seal pakkumist! Võidab see, kes kliendi vajadused esimesena kaardistada ning rahuldada suudab. Sest klient ju teadupärast hääletab jalgadega.
Ettevõtja näeb potentsiaalset turgu, vaba maalappi linnaosa keskel. Loomulikult tähendab see kasumit! Ja jällegi ütlevad majandusteoreetikud, et ettevõtte eesmärk on kasumi teenimine.
Seega rahuldamaks meie mugavuse-tarbimise- ja ettevõtte kasumivajadust, otsustatakse ehitada uus kaubanduskeskus.
Juhtkond kuulab ära finantsisti raha-ja kasumivoogude aruande, arutab aktsionäridega ning paika pannakse eelarve.(oletatavasti, ma ei ole aktsionär)
Eelarve põhjal tehakse hanked ning selle käigus selgub peatöövõtja.
Nüüd läheb asi keeruliseks, ressursid on alati piiratud, ning ka peatöövõtja on ettevõte, seega kasumit sooviv asutus.
Tellija juhtkond on kasuminäljas, seega survestatakse ajaga, tähtajad. Samas ei soovita üle maksta, seega valitakse hanke käigus parim soodsatest pakkumistest.
Peatöövõtja teeb pakkumise ja omakorda hanked alltöövõtjatele, kes samuti kasumit soovivad, kellel on jälle omakorda töövõtulepinguga alltöövõtjad jne.
See struktuur nüüd paigas, nüüd vaja maja! Tellija soovib maksimumi, kõige uhkemat, kõige mugavamat, kõige soodsamat. Projekteerija on survestatud, kuid tema auahnus tahab silmapaistmist, seega- tuld! Tarbija ju tahab ka kõige uhkemat, kus kõik on mugavalt ja käepäraselt ja autoga saaks kohe letti!
Aga ressursid on piiratud, kõige kallimat projekteerimisfirmat palgata ei saa, tuleb leppida turul olevate odavamate tegijatega.
Projekt valmis, ehitajad peale. Alltöövõtja alltöövõtja firmas on töömehed esimese kuu rahad kätte saanud, ning kained päevad said sellega otsa.
Tellija survel tuletatakse meelde tähtaegu, ning keeratakse rahakraanid kinni. Esimesed, kes palgapäeval tühjade kätega jäävad on ehitajad. Hakatakse materjale koju, sugulastele ja naabritele viima. Palka ju ei maksta. Kaader vahetub, tulevad järgmised ja veel oskamatumad ehitajad. Miks ütlen oskamatumad kui varasemad? Sest ehitusettevõtted, kes on kvaliteetse oskustööjõuga, motiveeriva palgaga ja läbipaistva juhtimissüsteemiga- hankeid kunagi ei võida. Nad on kallid!
Tellija tahab aga kauplust avada, tarbijate tarbimisiha rahuldada, ning bilansis puhaskasumit näha, dividende saada.
Skandaalid, ähvardused, pinged ning lõpuks kauplus avatakse. Grande finale vms!
Toimib, kassad täituvad, bilanss paistab hea, juhtkond rahul.
Ja siis variseb see kõik kokku.
54 inimest kaotab oma elu konstruktsioonide raskuse all. Lapsed on vanemateta.
KES on süüdi?
Ehitaja, kes palka ei saanud, poliitiline struktuur, mis lubab peatöövõtjate ja alltöövõtjate skeeme sh rahapesu ning ümbrikupalkasid või projekteerijad või tellija või hoopis tarbija?
Mina ei tea öelda, aga hinges on okas...
Koht mõtlemiseks ja pilguheiteks peeglisse ja sõbra kaunile näolapile.
Õige, mõtlevad millest blogida!
Lasin peast läbi mitu teemat, mis uudistest viimastel päevadel läbi käinud on ja peale Maxima tragöödia, muud pähe ei kolksatanudki. Sellest pole ju midagi blogida? Või on? Siiski on!
Ma ei hakka siinkohal välja tooma, mis juhtus, millal ja kellega, seda me teame kõik juba isegi.
Ma tahaksin keskenduda suuremale pildile selle tragöödia ümber. On otsus, tegu, tagajärg ja tulem või siinkohal karistus.
Otsustati ehitada, ehitatigi, lagunes ja nüüd otsitakse süüdlast. Inimeseda tahavad karistust, avalikku poomist! Meie humaanne ja eetiline ühiskond ei luba enam turuplatsil võlla tõmmata ja käsi maha raiuda, aga ülekantud tähenduses "poomise" järgi just praegu ühiskond karjub. KES on süüdi!?
Lugedes tänast Postimehes ilmunud artiklit olin ma veel rohkem kindel oma öises blogi-idees.
Hakkame pildistama hetki!
Me tarbime, me vajame või vähemalt meile tundub, et me vajame. Majandusteoreetikud ütlevad, et ühiskonnas on pidev nappus ning inimeste vajadused on piiramatud. Tarbimine sünnitab tarbimist. Me ostame kingad ja siis on vaja kingamääret. Me ostame küünlajala ja siis on vaja küünalt, me ostame auto ja siis on vaja kütust ja mõnel võibolla ka tähekestega Onu Sam`i sümboliga lõhnakuusekest.
Me näeme kuidas Jamie Oliver eksootilisi toite pannil ringi keerutab, ning meil on kõiki neid koostisosi kohe tarvis. Ühesõnaga meil tekib vajadus. Ja vajadus vajab rahuldamist, seega me suundume poodi, paberilipik ostunimekirjaga näpuvahel.
Aga me oleme mugavad, see pood peab olema nii lähedal kui võimalik, kui ma peaksin Kesklinnast Viimsisse toidupoodi sõitma, siis ma tõenäoliselt loobuksin, ning kauplusel jääks kasum saamata. Seda ei saa nad ometigi lubada.
Seega nad ehitavad poode, et rahuldada meie piiramatuid vajadusi. Need poed peavad olema meil vaateraadiuses, ning sealt peab saama kõike! Kui ma enda maitsele sobivat pestokastet ei saa siis on tegemist ikka üsna mõttetu kauplusega, eksole.
Lapsepõlvest mäletan poodi, kus oli rätikuga tädi letitaga ning müüs tuubis marmelaadi ja "Kellukese" limonaadi. Jooksis järjekorra pärast jalad rakku.
Nüüd on meil vaja parkimisplatsi, autokohaga uksele võimalikult lähedale, vaatamata asjaolule, et käruga võib poest kogu kaubaga välja vurada. Ikka tahame lähemale! Sisse peab ju omal jalal jalutama!
Oluline on saada ühest poest kõike. Seega on meil hüpermarketid. Meil on võimalik osta ühe ostukorraga, raamat, Lego, vorst, veekeetja, klaasipesuvedelik autole, kruvikeeraja, uus dvd, seep, huulepulk, kondoomid, valmisküpsetatud kana, piim ja vein ja uued saapad.
Aga miks ma mitte, kus nõudlust, seal pakkumist! Võidab see, kes kliendi vajadused esimesena kaardistada ning rahuldada suudab. Sest klient ju teadupärast hääletab jalgadega.
Ettevõtja näeb potentsiaalset turgu, vaba maalappi linnaosa keskel. Loomulikult tähendab see kasumit! Ja jällegi ütlevad majandusteoreetikud, et ettevõtte eesmärk on kasumi teenimine.
Seega rahuldamaks meie mugavuse-tarbimise- ja ettevõtte kasumivajadust, otsustatakse ehitada uus kaubanduskeskus.
Juhtkond kuulab ära finantsisti raha-ja kasumivoogude aruande, arutab aktsionäridega ning paika pannakse eelarve.(oletatavasti, ma ei ole aktsionär)
Eelarve põhjal tehakse hanked ning selle käigus selgub peatöövõtja.
Nüüd läheb asi keeruliseks, ressursid on alati piiratud, ning ka peatöövõtja on ettevõte, seega kasumit sooviv asutus.
Tellija juhtkond on kasuminäljas, seega survestatakse ajaga, tähtajad. Samas ei soovita üle maksta, seega valitakse hanke käigus parim soodsatest pakkumistest.
Peatöövõtja teeb pakkumise ja omakorda hanked alltöövõtjatele, kes samuti kasumit soovivad, kellel on jälle omakorda töövõtulepinguga alltöövõtjad jne.
See struktuur nüüd paigas, nüüd vaja maja! Tellija soovib maksimumi, kõige uhkemat, kõige mugavamat, kõige soodsamat. Projekteerija on survestatud, kuid tema auahnus tahab silmapaistmist, seega- tuld! Tarbija ju tahab ka kõige uhkemat, kus kõik on mugavalt ja käepäraselt ja autoga saaks kohe letti!
Aga ressursid on piiratud, kõige kallimat projekteerimisfirmat palgata ei saa, tuleb leppida turul olevate odavamate tegijatega.
Projekt valmis, ehitajad peale. Alltöövõtja alltöövõtja firmas on töömehed esimese kuu rahad kätte saanud, ning kained päevad said sellega otsa.
Tellija survel tuletatakse meelde tähtaegu, ning keeratakse rahakraanid kinni. Esimesed, kes palgapäeval tühjade kätega jäävad on ehitajad. Hakatakse materjale koju, sugulastele ja naabritele viima. Palka ju ei maksta. Kaader vahetub, tulevad järgmised ja veel oskamatumad ehitajad. Miks ütlen oskamatumad kui varasemad? Sest ehitusettevõtted, kes on kvaliteetse oskustööjõuga, motiveeriva palgaga ja läbipaistva juhtimissüsteemiga- hankeid kunagi ei võida. Nad on kallid!
Tellija tahab aga kauplust avada, tarbijate tarbimisiha rahuldada, ning bilansis puhaskasumit näha, dividende saada.
Skandaalid, ähvardused, pinged ning lõpuks kauplus avatakse. Grande finale vms!
Toimib, kassad täituvad, bilanss paistab hea, juhtkond rahul.
Ja siis variseb see kõik kokku.
54 inimest kaotab oma elu konstruktsioonide raskuse all. Lapsed on vanemateta.
KES on süüdi?
Ehitaja, kes palka ei saanud, poliitiline struktuur, mis lubab peatöövõtjate ja alltöövõtjate skeeme sh rahapesu ning ümbrikupalkasid või projekteerijad või tellija või hoopis tarbija?
Mina ei tea öelda, aga hinges on okas...
Koht mõtlemiseks ja pilguheiteks peeglisse ja sõbra kaunile näolapile.
Friday, November 22, 2013
Psst, statistika!
Lugenud sotsioloog Veronika Kalmuse artiklit "Consumero, ergo sum; tarbin, järelikult olen olemas", pidin tõdema, et midagi selles järjekordses statistikas ajas mul karva turri. Ehk meenus jälle see kuldaväärt lause: on väiksed valed, suured valed ja statistika. Ikka ja jälle jääb, peale järjekordse exelis avaragega kokku tõmmatud lahterdamise lugemist, meelele mingi mõru maik.
Ehk on asi minu aegajalt feministlikus maailmapildis, või hoopiski madalas taluvusläves, kuigi sisuliselt teeb see ühe ja sama kokku!
Muigama paneb erinevate -loogide võime teha loogiline faktiks ja siis näpp püsti, kisada et nemad tegid uuringu! Näide artiklist, tsiteerin: "Näiteks riiete ostmiseks piisab raha 73%-l neist, kes teenivad kuus üle 6000 krooni pereliikme kohta, kuid vaid 17%-l kuni 1500-kroonise kuusissetulekuga inimestest." Tundub, et materiaalses maailmas saab osa inimesi asjadest alles siis aru, kui sõna taha on pandud number ja protsendile viitav märk. Mina tooks siin paralleeli: jalutud kõnnivad vähem, sest neil on vähem jalgu! Väiksema sissetulekuga inimesed tarbivad nii brändi-kui ka tavakaupu vähem, sest neil on madalam sissetulek. See ei tähenda seda, et nad ei tahaks, nad lihtsalt hindavad oma võimalusi ning konstateerivad veelkord fakti, et see katkine püksipõlv ongi tegelikult praegu moes!
Kõrgema sissetulekuga inimene lööb palgapäeval tulud ja kulud kokku, ning leiab, et on hea teenistuse eest ära teeninud ühed korralikud püksid ja raha jääb ülegi. Elementaarne, Watson!
Aga olgu olgu, exelis tabelite kokkutõmbajad tahavad ka palka saada, ei tasu liiga palju oma peaga mõelda. Aga no ikka tahaks nokkida veel, eestlane ju :)
"Soodsamas olukorras on kõrgharidusega vastajad, kellest iga teine peab oma sissetulekut riiete ostmiseks piisavaks, ning suuremates linnades – Tallinnas, Tartus ja Pärnus – elavad inimesed (vastav näitaja on keskeltläbi 40%). Märkimisväärsed erinevused on vanuserühmade vahel: kui pensioniealistest (vanus 65–74) suudab kujunevas tarbimisühiskonnas häälekalt kaasa rääkida väike osa (riiete ostmiseks piisab raha 15%-l), siis noorimad, 15–19-aastased vastajad hindavad oma võimalusi tarbijana kõrgharitutega võrdväärseks. Vahepealsete vanuserühmade vahel suuri erinevusi ei esine." Ma pean jälle välja tooma, miks see fakt oli loogiline ka enne sellesisulist uuringut.
1. Kõrgharidusega inimesed on tihti ka kõrgema sissetulekuga, mis viib mu jälle eelmise tsitaadi juurde: kõrgem sissetulek, rohkem võimalusi. Mida madalam on haridus, seda madalam on ka palk (kindlasti on ka erandeid, aga erand ju ikka seda reeglit kinnitama kipub), see ei tähenda jällegi seda, et madalama sissetulekuga inimene võimalusel rohkem ei tarbiks, eriti veel mainekate ja tuntud kaubamärkide kaupu.
2. Mis puutub pensionieas inimesi, siis siinkohal meenutan, et riiklik pension ei ole just alustalaks rikastumisele! Kuna väga suur osa pensioniealisi inimesi elab korterites, siis on neil ka kommunaalmaksed, veel kohutavam, nad elavad magalarajoonides kahekesi 4-toalises korteris ja maksavad selle keskütte arveid. Nüüd lahutame need maksed pensionist ja vaatame palju järele jääb. Siis lahutame jäägist veel need kümneeurosed, mida nad oma vaestele lastele ja lastelastele jagavad, ning tõenäoliselt nad endale naljalt peale seda kõike Kaubamajast mantlit ostma ei lähe.
3. Suuremates linnades on suuremad sissetulekud ning suurem valik ostlemisele. Miinimumpalgal olev Maali, kes töötab kohalikus laudas ei osta endale bussilahvkast Ecco sandaale! Minule tundub loogiline!
Ja ootuspäraselt ei saa ma üle naiste ja meeste tarbimise lahterdamisest. Olgu see siis kaubamärgi, staatuse või kõige muu alusel. Naised ostavadki rohkem! Ja naised tarbivadki rohkem! Mitmel mehel auditooriumis on augud sokkides!? Ja mitmel naisel!?
Võtame kiviaja, illustreerivalt ja naivistlikult: mees, oda, kirves, mammut. Kõik!
Naisel oli kohustus sellest mammutist midagi valmis teha ning ümber lõkke jooksvate põngerjate paljaste kehade ümber midagi mässida. Ta vajas rohkem asju!
Tänapäev on suhteliselt sarnane: "Mu kallis naisuke, kas sa oled jõudnud selle pluusi pesta ja triikida, mis sa mulle eelmisel nädalal ostsid?"
Niisiis on järjekordselt tehtud statistika, kellegi tellimusel ning kellegi soovitusel. Siinkohal on küll tegu üsna vana uuringuga, aga kümne aastaga ei muutugi selles valdkonnas midagi märkimisväärselt. Samas on kasu ka, palk makstud, palk majandusringlusesse viidud! Kindlasti ei tasu eelnevast välja lugeda, et liigne tarbimine on minu poolt igati tervitatav. Muidugi mitte, igal asjal on piirid, aga meie pisikese turu juures piisab vahel vaatamisest ja kuulamisest ja mõtlemisest, just loogilisest mõtlemisest.
"Pannud käe kõhule, kummardab Monika sügavalt ja tänab, et jällegi on tal lubatud targutada."
Muigama paneb erinevate -loogide võime teha loogiline faktiks ja siis näpp püsti, kisada et nemad tegid uuringu! Näide artiklist, tsiteerin: "Näiteks riiete ostmiseks piisab raha 73%-l neist, kes teenivad kuus üle 6000 krooni pereliikme kohta, kuid vaid 17%-l kuni 1500-kroonise kuusissetulekuga inimestest." Tundub, et materiaalses maailmas saab osa inimesi asjadest alles siis aru, kui sõna taha on pandud number ja protsendile viitav märk. Mina tooks siin paralleeli: jalutud kõnnivad vähem, sest neil on vähem jalgu! Väiksema sissetulekuga inimesed tarbivad nii brändi-kui ka tavakaupu vähem, sest neil on madalam sissetulek. See ei tähenda seda, et nad ei tahaks, nad lihtsalt hindavad oma võimalusi ning konstateerivad veelkord fakti, et see katkine püksipõlv ongi tegelikult praegu moes!
Kõrgema sissetulekuga inimene lööb palgapäeval tulud ja kulud kokku, ning leiab, et on hea teenistuse eest ära teeninud ühed korralikud püksid ja raha jääb ülegi. Elementaarne, Watson!
Aga olgu olgu, exelis tabelite kokkutõmbajad tahavad ka palka saada, ei tasu liiga palju oma peaga mõelda. Aga no ikka tahaks nokkida veel, eestlane ju :)
"Soodsamas olukorras on kõrgharidusega vastajad, kellest iga teine peab oma sissetulekut riiete ostmiseks piisavaks, ning suuremates linnades – Tallinnas, Tartus ja Pärnus – elavad inimesed (vastav näitaja on keskeltläbi 40%). Märkimisväärsed erinevused on vanuserühmade vahel: kui pensioniealistest (vanus 65–74) suudab kujunevas tarbimisühiskonnas häälekalt kaasa rääkida väike osa (riiete ostmiseks piisab raha 15%-l), siis noorimad, 15–19-aastased vastajad hindavad oma võimalusi tarbijana kõrgharitutega võrdväärseks. Vahepealsete vanuserühmade vahel suuri erinevusi ei esine." Ma pean jälle välja tooma, miks see fakt oli loogiline ka enne sellesisulist uuringut.
1. Kõrgharidusega inimesed on tihti ka kõrgema sissetulekuga, mis viib mu jälle eelmise tsitaadi juurde: kõrgem sissetulek, rohkem võimalusi. Mida madalam on haridus, seda madalam on ka palk (kindlasti on ka erandeid, aga erand ju ikka seda reeglit kinnitama kipub), see ei tähenda jällegi seda, et madalama sissetulekuga inimene võimalusel rohkem ei tarbiks, eriti veel mainekate ja tuntud kaubamärkide kaupu.
2. Mis puutub pensionieas inimesi, siis siinkohal meenutan, et riiklik pension ei ole just alustalaks rikastumisele! Kuna väga suur osa pensioniealisi inimesi elab korterites, siis on neil ka kommunaalmaksed, veel kohutavam, nad elavad magalarajoonides kahekesi 4-toalises korteris ja maksavad selle keskütte arveid. Nüüd lahutame need maksed pensionist ja vaatame palju järele jääb. Siis lahutame jäägist veel need kümneeurosed, mida nad oma vaestele lastele ja lastelastele jagavad, ning tõenäoliselt nad endale naljalt peale seda kõike Kaubamajast mantlit ostma ei lähe.
3. Suuremates linnades on suuremad sissetulekud ning suurem valik ostlemisele. Miinimumpalgal olev Maali, kes töötab kohalikus laudas ei osta endale bussilahvkast Ecco sandaale! Minule tundub loogiline!
Ja ootuspäraselt ei saa ma üle naiste ja meeste tarbimise lahterdamisest. Olgu see siis kaubamärgi, staatuse või kõige muu alusel. Naised ostavadki rohkem! Ja naised tarbivadki rohkem! Mitmel mehel auditooriumis on augud sokkides!? Ja mitmel naisel!?
Võtame kiviaja, illustreerivalt ja naivistlikult: mees, oda, kirves, mammut. Kõik!
Naisel oli kohustus sellest mammutist midagi valmis teha ning ümber lõkke jooksvate põngerjate paljaste kehade ümber midagi mässida. Ta vajas rohkem asju!
Tänapäev on suhteliselt sarnane: "Mu kallis naisuke, kas sa oled jõudnud selle pluusi pesta ja triikida, mis sa mulle eelmisel nädalal ostsid?"
Niisiis on järjekordselt tehtud statistika, kellegi tellimusel ning kellegi soovitusel. Siinkohal on küll tegu üsna vana uuringuga, aga kümne aastaga ei muutugi selles valdkonnas midagi märkimisväärselt. Samas on kasu ka, palk makstud, palk majandusringlusesse viidud! Kindlasti ei tasu eelnevast välja lugeda, et liigne tarbimine on minu poolt igati tervitatav. Muidugi mitte, igal asjal on piirid, aga meie pisikese turu juures piisab vahel vaatamisest ja kuulamisest ja mõtlemisest, just loogilisest mõtlemisest.
"Pannud käe kõhule, kummardab Monika sügavalt ja tänab, et jällegi on tal lubatud targutada."
Subscribe to:
Posts (Atom)