Psst, statistika!

Lugenud sotsioloog Veronika Kalmuse artiklit "Consumero, ergo sum; tarbin, järelikult olen olemas", pidin tõdema, et midagi selles järjekordses statistikas ajas mul karva turri. Ehk meenus jälle see kuldaväärt lause: on väiksed valed, suured valed ja statistika. Ikka ja jälle jääb, peale järjekordse exelis avaragega kokku tõmmatud lahterdamise lugemist, meelele mingi mõru maik. Ehk on asi minu aegajalt feministlikus maailmapildis, või hoopiski madalas taluvusläves, kuigi sisuliselt teeb see ühe ja sama kokku!

 Muigama paneb erinevate -loogide võime teha loogiline faktiks ja siis näpp püsti, kisada et nemad tegid uuringu! Näide artiklist, tsiteerin: "Näiteks riiete ostmiseks piisab raha 73%-l neist, kes teenivad kuus üle 6000 krooni pereliikme kohta, kuid vaid 17%-l kuni 1500-kroonise kuusissetulekuga inimestest." Tundub, et materiaalses maailmas saab osa inimesi asjadest alles siis aru, kui sõna taha on pandud number ja protsendile viitav märk. Mina tooks siin paralleeli: jalutud kõnnivad vähem, sest neil on vähem jalgu! Väiksema sissetulekuga inimesed tarbivad nii brändi-kui ka tavakaupu vähem, sest neil on madalam sissetulek. See ei tähenda seda, et nad ei tahaks, nad lihtsalt hindavad oma võimalusi ning konstateerivad veelkord fakti, et see katkine püksipõlv ongi tegelikult praegu moes!
 Kõrgema sissetulekuga inimene lööb palgapäeval tulud ja kulud kokku, ning leiab, et on hea teenistuse eest ära teeninud ühed korralikud püksid ja raha jääb ülegi. Elementaarne, Watson!

Aga olgu olgu, exelis tabelite kokkutõmbajad tahavad ka palka saada, ei tasu liiga palju oma peaga mõelda. Aga no ikka tahaks nokkida veel, eestlane ju :)
  "Soodsamas olukorras on kõrgharidusega vastajad, kellest iga teine peab oma sissetulekut riiete ostmiseks piisavaks, ning suuremates linnades – Tallinnas, Tartus ja Pärnus – elavad inimesed (vastav näitaja on keskeltläbi 40%). Märkimisväärsed erinevused on vanuserühmade vahel: kui pensioniealistest (vanus 65–74) suudab kujunevas tarbimisühiskonnas häälekalt kaasa rääkida väike osa (riiete ostmiseks piisab raha 15%-l), siis noorimad, 15–19-aastased vastajad hindavad oma võimalusi tarbijana kõrgharitutega võrdväärseks. Vahepealsete vanuserühmade vahel suuri erinevusi ei esine." Ma pean jälle välja tooma, miks see fakt oli loogiline ka enne sellesisulist uuringut.

 1. Kõrgharidusega inimesed on tihti ka kõrgema sissetulekuga, mis viib mu jälle eelmise tsitaadi juurde: kõrgem sissetulek, rohkem võimalusi. Mida madalam on haridus, seda madalam on ka palk (kindlasti on ka erandeid, aga erand ju ikka seda reeglit kinnitama kipub), see ei tähenda jällegi seda, et madalama sissetulekuga inimene võimalusel rohkem ei tarbiks, eriti veel mainekate ja tuntud kaubamärkide kaupu.
 2. Mis puutub pensionieas inimesi, siis siinkohal meenutan, et riiklik pension ei ole just alustalaks rikastumisele! Kuna väga suur osa pensioniealisi inimesi elab korterites, siis on neil ka kommunaalmaksed, veel kohutavam, nad elavad magalarajoonides kahekesi 4-toalises korteris ja maksavad selle keskütte arveid. Nüüd lahutame need maksed pensionist ja vaatame palju järele jääb. Siis lahutame jäägist veel need kümneeurosed, mida nad oma vaestele lastele ja lastelastele jagavad, ning tõenäoliselt nad endale naljalt peale seda kõike Kaubamajast mantlit ostma ei lähe.
3. Suuremates linnades on suuremad sissetulekud ning suurem valik ostlemisele. Miinimumpalgal olev Maali, kes töötab kohalikus laudas ei osta endale bussilahvkast Ecco sandaale! Minule tundub loogiline!

 Ja ootuspäraselt ei saa ma üle naiste ja meeste tarbimise lahterdamisest. Olgu see siis kaubamärgi, staatuse või kõige muu alusel. Naised ostavadki rohkem! Ja naised tarbivadki rohkem! Mitmel mehel auditooriumis on augud sokkides!? Ja mitmel naisel!?
Võtame kiviaja, illustreerivalt ja naivistlikult: mees, oda, kirves, mammut. Kõik!
Naisel oli kohustus sellest mammutist midagi valmis teha ning ümber lõkke jooksvate põngerjate paljaste kehade ümber midagi mässida. Ta vajas rohkem asju!
 Tänapäev on suhteliselt sarnane: "Mu kallis naisuke, kas sa oled jõudnud selle pluusi pesta ja triikida, mis sa mulle eelmisel nädalal ostsid?"

Niisiis on järjekordselt tehtud statistika, kellegi tellimusel ning kellegi soovitusel. Siinkohal on küll tegu üsna vana uuringuga, aga kümne aastaga ei muutugi selles valdkonnas midagi märkimisväärselt. Samas on kasu ka, palk makstud, palk majandusringlusesse viidud! Kindlasti ei tasu eelnevast välja lugeda, et liigne tarbimine on minu poolt igati tervitatav. Muidugi mitte, igal asjal on piirid, aga meie pisikese turu juures piisab vahel vaatamisest ja kuulamisest ja mõtlemisest, just loogilisest mõtlemisest.



 "Pannud käe kõhule, kummardab Monika sügavalt ja tänab, et jällegi on tal lubatud targutada."