Eelmine loeng oli väga hea. Pani mõtte jooksma. Ja kuklas hakkas taguma üks video, mida ma kunagi kusagil näinud olin. Ja kuna meie imevõimas sotsialmeedia mäletab palju, tuli vaid leida inimene, kelle kaudu ma seda videot nägin.
Soovitan siinkohal võtta see 20 minutit, ning vaadata Amy Cuddy loengut.
Samuti soovitan pilgu peale visata visuaalsele joonisele.

Ja ma kindlasti mõtlen sellel teemal siin lehel veel, aga mitte täna.
Teisel päeval!

Suhtlus kui edastamisviis.

Sattusin vaatama ETV-s jooksvat tõsielulist sarja üheksanda klassi noortest, kes kuidagi edukalt oma eluga edasi minna ei oska.

Istus siis üks neiukene akna all ja rääkis midagi kaamera sisse, võimalik, et ta soovis mingit sõnumit edastada. Ma kuulsin ta häält ometigi, aga ma ei suutnud teda kuulata! Miks?

NAGU!

See paganama parasiit, mis on end kavala paelussina inimeste sõnavarasse keeranud, ning seda tasapisi kägistada üritab, nii et kõneleja siis peale "nagu" ning sellele eelneva ja järgneva "äää-ta" ja "määä-ta" suurt midagi edastada ei suuda!

Mul oli kunagi ammu eesti keele õpetaja, kes iga õpilase jutu vahele "nagu ei ole midagi!" surada suutis, ning sellega kogu jutulõnga segi paiskas, nii et see vaene nooruke pidi seda rasket taaka (korrektne eestikeelne verbaalne väljendus) otsast peale tirima hakkama.

Tol hallil ajal ma ei mõistnud kuidagi, miks ta selline tähenärija olema pidi. Aga ennäe imet, nüüd olen mina ka! 

Ma suudan endas leida aegajalt seda mõistvamat poolt, mis andestab noortele. Noored mõtlevad kiirelt, palju ja segamini. See "nagu" lipsab sisse ja aitab ehk kindlamalt end väljendada. Võibolla!

Aga täiskasvanud, haritud inimesed!

Paar päeva tagasi oli AK-s juttu suuremate apteekide (minu meelest) monopolisuse piiramises, kus võttis sõna Eesti Apteekide Ühenduse juhatuse liige. (Huvi korral võib seda uudistesaadet ETV  lehelt uuesti vaadata, 1.45 ja 2.48 peal hakkab ka meesterahvas rääkima, ma pean vabandama videoklippe mina siia tükeldada ei oska)

Algul oli veider, hetke pärast naljakas ja siis juba piinlik. Selle meesterahva julgustuseks tahaksin öelda, et ma ei kuulnud ühtegi "nagu"! Samas oli tema "ääää-gimise" ja "mää-gimise" vahelt üldse keeruline mingit olulist jutulõnga leida.

Ma toon välja ainult kaks näidet, aga see on ju valdav! Kuulake! Kasvõi korraks ja loendage!

Mis ma tahan öelda! 

Ei ole võimalik ennast selgelt väljendada, kui vahele käib mingi segav müra. Haritud inimene suudab endast sellisel viisil jätta üsnagi ebapädeva mulje. Tekivad küsimused:" Kas ta ei ole kindel oma jutus? Kas ta ei tea millest ta räägib? Või on ta lihtsalt labane?"

Samas segab see ka vastuvõtja keskendumisvõimet ja tekstist arusaamist. Midagi justkui tükeldaks.

Õppides kommunikatsiooni, peaks parasiitväljendite ohjeldamine olema iga tudengi huvides.

Tasub vahel vaadata ja kuulata, kuidas meedias inimesed räägivad, teha sellest järeldus ning ise üritada paremini.

Et ei saaks meid siin täna kokku tõmmata sama linguga nagu ma tegin kahe näite puhul. Neiu kes ei tea veel suur midagi ja meesterahvas, kes peaks juba niimõndagi teadma, aga kommunikeeruvad näe ühtemoodi, arusaamatult!

Kommunikatsioon ma ütlen!!
Poliitikutele peaks see ju kaikaga pähe taotud olema. Aga mõni on ikka nii labane ja üleolev, või on seesama kaigas lihtsalt täieliku laastamistöö jõudnud teha!
AK uudistereporter küsitles Poliitikut eelarve küsimustes, tuli jutuks ja Tallinna TV 3 milj suurune rahasamine riigieelarvest!
Selle kommentaari peale viskab Poliitik : "Aga kui palju Ringhääling saab!"

Kuidas saab täie mõistusega inimene sellise kommentaari visata!?
Kuidas saab võrrelda kahte nii erinevat objekti!?
Nende võrdlemine on lausa kriminaalne!
Ptui!

Pildid elust

Üks väike võlg on tasuda, nimelt kommunikatsiooni pildistamine.
Põhjus lihtne, homne ettevõtte rahanduse arvestus on mu motivatsiooni suunanud kõigele muule kui õppimisele. Mul on kodu väga korras!
Võibolla ma saaks kõik kenasti õpitud, kui mõni tudeng mulle oma ühikatoa koristamist pakuks!?

Aga see selleks... Kommunikatsioon!

Ma olen tohutult kehva ringi liikuja, kui liigun, siis autoroolis, seega mu vaateraadius piirdub eesoleva auto tuledega ja liiklusmärkidega. Aga sealgi ju kommunikeerumine. Märkide abil. Me õpime erinevaid märke, et ühiselt mõista mingisuguseid kehtivaid süsteeme. Me peaksime neid austama ning nendest kinni pidama.

Ja siis antakse meile järamiseks midagi sellist :

Märk, mille järgi peaks sellel teelõigul liikuv objekt jalakäijale teed andma. Ma ei ole seal mitte kunagi näinud ühtegi jalakäijat. Samuti on teelõik teetõkistega sõiduteest eraldatud. Kes siis mida tegema peab? Veerevad lumepallid või langev murulible andme teed mullamuttidele? Tuvidele? Väga raske on võtta tõsiselt sellist kommunikatsioonivormi, mis peaks riiklikult kontrollitud olema ning mille järgimine pideva luubi all on.

Üks viis meile mingigi suuna ja orjentatsiooni kätte andmiseks (ärge nüüd siit midagi kahemõtelist välja lugege) on tänavanimed. Kujutage olukorda, kui neid ei oleks! "Elan linna vasakpoolses küljes, valges majas, tee ääres, punane katus on peal ka ja aknad külgedel!" Tihti on tänavanimed millestki motivatsiooni saanud, kellegi mälestuseks. Näiteks Koidula, Poska vms, või siis mingi objekt: Mooni, Planeedi jne. Ja siis pani keegi tänavale nimeks Invaliidi! Mida see tänava nime väljamõtleja sellel hetkel meile küll öelda tahtis!? See mõte on miul kaua peas tiksunud, miks selline märk? Kui keegi teab, alun öelge mulle ka. Invaliidi... 

"Kus sa elad"

"Invaliidi 4-8"

Aga Sina?"

"Depressiivmaniakaalsepsüghoosi 15-9"

Kena!

Tegelikult on veel väga palju viise midagi edastada ja ma ei saa lahti kiuatusest panna siia veel üks väga värske emotsioon ja sõnadeta kommunikatsioon, aga kõik teavad, mida kujutatud on. Sai ilmaimet just fotokaameraga uudistamas käidud!